Tere, armsad blogivaatajad-lugejad!
Sukeldusin vahepeal täiega töösse, vaja oli kokku kirjutada osakonna aastaaruanne, seega aeg kulus selle peale ning blogi ots jäi ripakile.
Võtan nüüd asja kokku.
Kõigepealt päev, kui maandusime taas Eesti lennuväljal. Juba traditsiooniliselt ootasid meid ees armsad sugulased:
(kolmas laps pildil on uksel asuval fotol, teda me ei tunne)
Helen kinkis meile paki kilu ja musta leiva, läks kohe koju jõudes käiku!
USAs viibisime 9 nädalat, millest 2 esimest olime San Franciscos paigal ning 7 kulgemises läänest itta.
Maha sai sõidetud 9960 miili ehk ligi 16 000 km.
Läbisime 10 osariiki: California, Oregon, Nevada, Arizona, New Mexico, Texas, Louisiana, Mississippi, Alabama ja Florida. Lisaks riivasime õige pisut Georgiat, kus asus üks mõnus campground Seminole järve ääres ning kuna Miami-New Orleansi vahet sai pendeldatud edasi-tagasi 3 korda, oli kindel tunne, kui juba tuttav ööbimiskoht ees ootas.
Kuidas käis teekonna planeerimine?
Suur plaan oli sõita läänest itta, mis otse on laias laastus 5000 km, juurde lisandusid kõrvalepõiked ning edasi-tagasi otsad. Plaanis arvestasime nädalate lõikes kilomeetrite (miilide) arvu, mille pidi läbima, et enam-vähem graafikus püsida. Kui mõni koht osutus eriti huvitavaks, viibisime seal kauem, aga pärast oli vaja jälle rohkem sõita.
Pidevalt jälgisime ilmateadet, mis määras, kui palju oli vaja hoida lõunasse. Kõige põhjapoolsem koht oli Oregon ja Madrase linn, kus külastasime Eppu ja Pauli. Pärast meie sealt lahkumist sadaski Madrases lumi maha ning siis poleks me oma suvekummidega autoga väga midagi teinud. Ka mäed, kus puuhiiglasi imetlesime, kattusid pärast meie lahkumist lumega, võib öelda, et meil vedas.
Aastaajad vaheldusid lisaks nädalatele ka päevadega. Lõuna pool oli üldiselt soe, sekka siiski jahedust ning paduvihmasid. Kõige suurem temperatuurilangus oli Mississippi märgaladele jõudes, kui õhtul näitas kraadiklaas 27, siis tuli meeletu äike ning hommikul oli 7 kraadi. Alligaatoridki olid väheke šokis, et nii külmaks läks, ning hoidusid vee alla.
Ameerika inimesed, nii valge, musta, kollase nahaga, kui inglise, hispaania või jumal teab mis keelsed, on esmatutvusel ülisõbralikud, abivalmid, hoolivad, head suhtlejad. Tänaval, kui pilk jäi pisut kauemaks vastu tuleva inimese näole, juba tervitati. Matkaradadel laskuti kohe vestlusesse ning uuriti, kust me oleme. Üllatav oli, et paljud olid Eestis käinud või siis teadsid Balti riike.
Erinev eelnevast oli Miami, kus suur osa inimestest olid puhkajad, eriti palju liikus ringi tähtsust täis nö rikkaid idanaabreid.
Põnev oli kohtuda indiaanlastega ning uurida, kuidas neil hetkel läheb, samuti käia nende radadel, kus kuulsad pealikud omal ajal tegusid tegid.
Arusaamatuks jäi meie kui usuleige rahva esindajatele usu suur osakaal ning põimumine igapäevaelus, poliitikas, kirikute rohkus kõikvõimalikes külades ja linnades.
Samuti relvade omamine ning nendega vehkimine. Iga päev oli uudis, kuidas keegi kusagil kedagi maha laskis või kogemata oma rumalusest ennast ära tappis.
Nüüd autost kui meie ühest tähtsaimast abivahendist, ilma milleta on pikkade vahemaade läbimine sellise ajaga võimatu, kui just lennukiga ei sõida. Auto pidas ilusasti vastu, neelas kütust nagu loom, aga läbitud miilide arv suurenes seljataga kiiresti. Tundus küll algul, et rool ei kuula sõna, eriti suure kiirusega kiirteel, kui puhus tugev tuul, aga kõigega harjub, tuli lihtsalt loksule vastu töötada. Ja kõrgelt oli mõnus ilma kaeda! Oleks ka väga narr olnud üldisest kõrgusest madalamal olla ... Koju Eestisse jõudes oli algul natuke imelik mõelda, vaadates pisikesi autosid, et kuidas on üldse võimalik sellistega sõita?
Et Ameerika on autoriik, selles veendusime nüüd oma silmaga, teed olid suurepärased, võimsad, kvaliteetsed ning majad-asutused-söögikohad ehitatud nii, et ikka võimalikult lihtsasti autoga ligi pääseda. Lisaks söögi ostmisele ei pidanud sõidukist väljuma ka panka või apteeki külastades.
Aga mugav elu nõuab tihti suuremat lõivu kui inimene ette kujutada suudab. Maad nokkivad naftapumbad ning uugavad nafta- ja teised keemiatehased on rikkunud ära äärmiselt kauneid looduspaiku, jõesuudmeid, ookeanirandu, kõrbealasid, mürkainete kontsentratsioon näiteks vesistel märgaladel on olnud kohati nii suur, et surnud on kogu loomastik ning inimesed pidanud piirkondadest lahkuma, haruldased ei ole tankeriõnnetused Mehhiko lahes. Pidevalt kaob inimtegevuse tagajärjel hulk looma- ja taimeliike, mille tagajärjed endast juba ammugi tunda annavad.
Tore oli ka, et Paulad meiega lõpus liitusid! Koos sai avastatud Floridat ja New Orleansi ning vastu võetud uus aasta Miami rannal.
Vana-aastaõhtu söömaaeg. Arvutist vaatasime Õnne13, Edekabelit ja Ärapanijat.
Põneva arhitektuuriga hotell meie kõrval.
Peaaegu "Miami Vice"
Külastamata ei jäänud Miami botaanikaaed.
Alvarile torkas silma üks Maskareeni saartelt pärit pudelpalm (Hyophorbe lagenicaulis),
kes tegelikult ongi selline:
Paulad olid vaimustuses Kagu-Aasiast pärineva vikereukalüpti (Eucalyptus deglupta) vikerkaarevärvilisest tüvest:
Nagu iga reis on ka USA andnud juurde mahuka muljete- ja kogemustepagasi, iga päev meenub jälle mõni seik siit-sealt ja see kummitab veel kaua.
USA on suur, 50st osariigist 10 sai võetud, 40 on veel. Ja kui kasutada Epu sõnu, siis ÜHTE JA AINUMAST AMEERIKAT EI OLE OLEMAS!
Eks näe, mis elu toob ja kuhu järgmised teekonnad viivad.
Kohtumiseni ja tänud jälgimast!
Sukeldusin vahepeal täiega töösse, vaja oli kokku kirjutada osakonna aastaaruanne, seega aeg kulus selle peale ning blogi ots jäi ripakile.
Võtan nüüd asja kokku.
Kõigepealt päev, kui maandusime taas Eesti lennuväljal. Juba traditsiooniliselt ootasid meid ees armsad sugulased:
(kolmas laps pildil on uksel asuval fotol, teda me ei tunne)
Helen kinkis meile paki kilu ja musta leiva, läks kohe koju jõudes käiku!
Maha sai sõidetud 9960 miili ehk ligi 16 000 km.
Läbisime 10 osariiki: California, Oregon, Nevada, Arizona, New Mexico, Texas, Louisiana, Mississippi, Alabama ja Florida. Lisaks riivasime õige pisut Georgiat, kus asus üks mõnus campground Seminole järve ääres ning kuna Miami-New Orleansi vahet sai pendeldatud edasi-tagasi 3 korda, oli kindel tunne, kui juba tuttav ööbimiskoht ees ootas.
Kuidas käis teekonna planeerimine?
Suur plaan oli sõita läänest itta, mis otse on laias laastus 5000 km, juurde lisandusid kõrvalepõiked ning edasi-tagasi otsad. Plaanis arvestasime nädalate lõikes kilomeetrite (miilide) arvu, mille pidi läbima, et enam-vähem graafikus püsida. Kui mõni koht osutus eriti huvitavaks, viibisime seal kauem, aga pärast oli vaja jälle rohkem sõita.
Pidevalt jälgisime ilmateadet, mis määras, kui palju oli vaja hoida lõunasse. Kõige põhjapoolsem koht oli Oregon ja Madrase linn, kus külastasime Eppu ja Pauli. Pärast meie sealt lahkumist sadaski Madrases lumi maha ning siis poleks me oma suvekummidega autoga väga midagi teinud. Ka mäed, kus puuhiiglasi imetlesime, kattusid pärast meie lahkumist lumega, võib öelda, et meil vedas.
Aastaajad vaheldusid lisaks nädalatele ka päevadega. Lõuna pool oli üldiselt soe, sekka siiski jahedust ning paduvihmasid. Kõige suurem temperatuurilangus oli Mississippi märgaladele jõudes, kui õhtul näitas kraadiklaas 27, siis tuli meeletu äike ning hommikul oli 7 kraadi. Alligaatoridki olid väheke šokis, et nii külmaks läks, ning hoidusid vee alla.
Ameerika inimesed, nii valge, musta, kollase nahaga, kui inglise, hispaania või jumal teab mis keelsed, on esmatutvusel ülisõbralikud, abivalmid, hoolivad, head suhtlejad. Tänaval, kui pilk jäi pisut kauemaks vastu tuleva inimese näole, juba tervitati. Matkaradadel laskuti kohe vestlusesse ning uuriti, kust me oleme. Üllatav oli, et paljud olid Eestis käinud või siis teadsid Balti riike.
Erinev eelnevast oli Miami, kus suur osa inimestest olid puhkajad, eriti palju liikus ringi tähtsust täis nö rikkaid idanaabreid.
Põnev oli kohtuda indiaanlastega ning uurida, kuidas neil hetkel läheb, samuti käia nende radadel, kus kuulsad pealikud omal ajal tegusid tegid.
Arusaamatuks jäi meie kui usuleige rahva esindajatele usu suur osakaal ning põimumine igapäevaelus, poliitikas, kirikute rohkus kõikvõimalikes külades ja linnades.
Samuti relvade omamine ning nendega vehkimine. Iga päev oli uudis, kuidas keegi kusagil kedagi maha laskis või kogemata oma rumalusest ennast ära tappis.
Nüüd autost kui meie ühest tähtsaimast abivahendist, ilma milleta on pikkade vahemaade läbimine sellise ajaga võimatu, kui just lennukiga ei sõida. Auto pidas ilusasti vastu, neelas kütust nagu loom, aga läbitud miilide arv suurenes seljataga kiiresti. Tundus küll algul, et rool ei kuula sõna, eriti suure kiirusega kiirteel, kui puhus tugev tuul, aga kõigega harjub, tuli lihtsalt loksule vastu töötada. Ja kõrgelt oli mõnus ilma kaeda! Oleks ka väga narr olnud üldisest kõrgusest madalamal olla ... Koju Eestisse jõudes oli algul natuke imelik mõelda, vaadates pisikesi autosid, et kuidas on üldse võimalik sellistega sõita?
Et Ameerika on autoriik, selles veendusime nüüd oma silmaga, teed olid suurepärased, võimsad, kvaliteetsed ning majad-asutused-söögikohad ehitatud nii, et ikka võimalikult lihtsasti autoga ligi pääseda. Lisaks söögi ostmisele ei pidanud sõidukist väljuma ka panka või apteeki külastades.
Aga mugav elu nõuab tihti suuremat lõivu kui inimene ette kujutada suudab. Maad nokkivad naftapumbad ning uugavad nafta- ja teised keemiatehased on rikkunud ära äärmiselt kauneid looduspaiku, jõesuudmeid, ookeanirandu, kõrbealasid, mürkainete kontsentratsioon näiteks vesistel märgaladel on olnud kohati nii suur, et surnud on kogu loomastik ning inimesed pidanud piirkondadest lahkuma, haruldased ei ole tankeriõnnetused Mehhiko lahes. Pidevalt kaob inimtegevuse tagajärjel hulk looma- ja taimeliike, mille tagajärjed endast juba ammugi tunda annavad.
Tore oli ka, et Paulad meiega lõpus liitusid! Koos sai avastatud Floridat ja New Orleansi ning vastu võetud uus aasta Miami rannal.
Vana-aastaõhtu söömaaeg. Arvutist vaatasime Õnne13, Edekabelit ja Ärapanijat.
Rannas oli mõnus korraks aeg maha võtta ja puhata, sest pidev liikumine ja planeerimine on küll ühtpidi puhkus, aga teistpidi nõuab tohutut organiseerimist ja mõtlemist ja ootamatute olukordade lahendamist. Neid jagus!
Põneva arhitektuuriga hotell meie kõrval.
Peaaegu "Miami Vice"
Külastamata ei jäänud Miami botaanikaaed.
Alvarile torkas silma üks Maskareeni saartelt pärit pudelpalm (Hyophorbe lagenicaulis),
kes tegelikult ongi selline:
Paulad olid vaimustuses Kagu-Aasiast pärineva vikereukalüpti (Eucalyptus deglupta) vikerkaarevärvilisest tüvest:
Ja muidugi talismanid!
USA on suur, 50st osariigist 10 sai võetud, 40 on veel. Ja kui kasutada Epu sõnu, siis ÜHTE JA AINUMAST AMEERIKAT EI OLE OLEMAS!
Eks näe, mis elu toob ja kuhu järgmised teekonnad viivad.
Kohtumiseni ja tänud jälgimast!
Kommentaarid
Postita kommentaar