Kohtumine päris apatšidega

Hommikul ärkasime mägedes Alamogordo linna lähedal, plaan oli sõita läbi meskaleero-apatšide reservaadist. Tahtsime reisil kindlasti kohtuda indiaanlastega, maa põlisomanikega, et aru saada, kuidas neil läheb.

Indiaanihõimud on elama pandud reservaatidesse, milles on omad seadused ja reeglid. Reservaadid on omamoodi iseseisvad osad USA riigi koosseisus. Indiaanlased saavad elada ka mujal, nagu ülejäänud ameeriklased, aga teistel ameeriklastel on reservaatides elamisele piirangud.

Kõigepealt sattusime poodi.

Siis otsisime üles kultuurikeskuse, mis esimesel pilgul kuidagi seda moodi ei tundunud.

Uksest sisenedes oli aga pilt teine. Sees istusid ning ajasid omavahel juttu indiaanivanamehed ning kutsusid meid edasi, tagapool oli apatšiteemat käsitlev muuseum.

Külaskäik reservaati ja kohtumine indiaanlastega oli eriti huvitav. Saime jutule mehega nimega Freddie Kayadahzinne, kes meenutas väga Peeter Oja ning kui ta ütles, et tema perekonnanimi Kayadahzinne on tõlkes "seisvad saapad", läks asi kreisiraadioks ära. Tema esiisal nimelt olid Ameerika ratsaväe saapad, mis iseseisvalt püsti seisid, erinevalt teiste indiaanlaste mokassiinidest, ning sealt see nimi tuligi.

Ta rääkis üle tunni aja indiaanlaste olukorrast, ajaloost, uskumustest, hoiakutest USA riigi ja valgete suhtes (“anglos” oli tema sõna valgete inglise keelt rääkivate inimeste kohta), suhetest teiste hõimudega, majanduslikest võimalustest ja ka muidu eluolust. Eriti põnev vestlus, just see, mida kogeda tahtsime. Freddie on väga hea jutuvestja, huvitav ning elav tüüp. Kõike seda, mida ta rääkis, on raske siia lühidalt kirja panna.

Sõbrad, kellega ta enne juttu vestles, olid ka kuulsad. Näiteks üks oli tuntuima apatšide pealiku Geronimo pojapoeg, 100% sama nägu mis vanaisa.
Geronimo pilt oli muuseumiseinal:

ja tema pojapoeg.

Sellel konkreetsel hõimul läheb vist majanduslikult päris hästi: reservaadis on suur suusakuurort, kasiino, hotell - Mountain Gods, millest oli juttu mänguparadiisi postituses. Asjad minevat ka Freddie sõnul ülesmäge. Indiaanlaste hulgas on haritud inimesi, juriste, arste, poliitikuid, muid spetsialiste, kes oma juurte hoidmisele lisaks ka USA elus kaasa löövad ja muutusi tekitavad. Indliaanlased on palju enamat kui huvitavat käsitööd tegevad inimesed, kes elavad kuskil kaugel reservaadis.

Võibolla ainult oma keelele võiks veel rohkem tähelepanu olla - inglise keel ja massikultuur tungib igast august peale ja oma keele hoidmine on raske.

Igal hõimul oma keel või murrak, raske saada kokku kriitilist massi, et ka kohalikud sildid oleks indiaanikeelsed.

Aga ehk jõuavad muutused kunagi ka sinnamaani.

Igal juhul soovime kõigile põlishõimudele palju edu võitluses oma pärandi eest!

Muuseumist: noorel naisapatšil oli seljas nahast ja pärlitega kaunistatud riided (mannekeen).