Gospelit kuulamas

Usuhulluse lainel otsustasime kuulama minna ehedat gospelmuusikat. 
Houstonis Unity usulahu keskuses oli välja reklaamitud gospelkontsert, milles peaesinejaks Kongo lauljanna L’Or Mbongo Lemba.

Unity liikmed pole traditsioonilised piiblikristlased, peetakse end vähem religiooniks ja rohkem vaimseks liikumiseks. Sallitakse kõiki kirikuid ja uske, rõhk on positiivsusel. Seega rohkem nagu usulahk kui harilik kirik.

Kontserdi algusaeg oli 18.00, kuid jäime kiirteel jukerdamise tõttu pool tundi hiljaks. Kohale jõudes laulis (või pigem tegi proovi) 12-liikmeline koor paari saatepilliga, umbes nagu Kuldjala lauluselts (Häid pühi, Kuldjalg!), vaid nahavärv oli pisut tumedam. Saalis oli rahvast ainult ühe käe sõrmede jagu. Õhtu edenedes vooris publikut juurde, hästi lõhnastatud ning pidulikult riietatud neegriprouad ning -härrad nägid imekaunid ning šikid välja (peale meie olid heledamad veel üks meesterahvas ning naisterahvas, kes oli keegi kirikutegelane ja jutluse pidas, hiljem neid enam näha polnud).
Paar tundi pärast kontserdi välja kuulutatud kellaaega oli saal publikust tulvil ning lavale astus peaesineja, talle küll eelnes veel prantsuskeelne jutlus Kongo pastor Isa Pascali poolt. 
Laulud olid rütmikad ja hingelised, vaheldudes palvetega, laulja on väga võimsa hääle ja huvitava tämbriga naisterahvas.

Kuulajad ise olid ülirõõmsad, laule ei kuulatud rahulikult paigal istudes, vaid püsti seistes ning iga keharakuga ise kaasa lauldes ning tantsides. 
Lapsed, kes olid vanaemade hoolde usaldatud, said oma tahtmist mööda tegutseda, sest vanaemad kippusid ikka lava poole tantsima.
Kokkuvõttes kujunes õhtust meie jaoks üks väga põnev olemine. Pärast väljudes veel küsiti ka, kuidas meile meeldis, kuna olime seal nagu valged varesed.
Siin videojupid üldisest feelingust:

Halleluuja!


Kommentaarid